Jesuiitide tegevus 17. sajandi alguses

kaardile

1615

Jesuiitide teine aktiivne tööperiood Tartus (ajavahemikus 1610-1625) oli sama pikk kui esimene (vahemikus 1585-1600), aga olukord oli põhimõtteliselt muutunud ja unistused laiendada katoliku maailma nii lääne, ida kui põhja suunas paistsid palju võimatumad. Majanduslikult oli kolleegiumi ülalpidamine väga keeruline: kui enne sõda oli jesuiitide sissetulek olnud hinnanguliselt 3000 kuldnat, siis 1611. aastal olid reaalsed tulud 400 kuldnat ning ka 1622. aastal veel ainult 1470 kuldnat. Kuna viljaandamit tasunud talupojad olid sõja käigus hukkunud või pagenud, ei saanud korralikke sissetulekuid preestritele kuuluvatest mõisatest. Üldiselt paranes jesuiitide majanduslik olukord aga aasta-aastalt ning nad said enda käsutusse ka suuremad maavaldused.

Kehva sissetulekuga segased ajad piirasid ka hingehoolduse läbiviimist märgatavalt. Saksakeelse jutluse jätsid jesuiidid näiteks täiesti unarusse, kuigi seda harva siiski ette tuli. Vastuolud saksa elanikkonnaga olid samuti teravnenud. Usuõpetus toimus vaid poola ja eesti keeles. Talupoegadele üritati anda veel selgemat arusaamist religioossetest küsimustest ning eesti keelde tõlgiti näiteks kirikulaule, mida poisse pühapäeviti laulma kutsuti. Eestikeelsetest katoliiklikest käsiraamatutest on ainsana säilinud 1622. aastal ilmunud „Agenda Parva", mis sisaldas palveid lisaks läti, saksa ja poola keelele ka ladusas lõunaeesti keeles. Peamiselt kurdavad preestrid sel ajal siiski, et pikaajaline kokkupuude ketserlusega on tinginud selle, et kohalikud täidavad protestantlikke ja katoliiklike usukombeid korraga, neil vahet tegemata.

Saksa kodanikkonda pidasid jesuiidid üldiselt ümberpööratavuse mõttes suhteliselt lootusetuks juhtumiks, nii et peamiselt keskenduti jätkuvalt eestlastest talupoegadele. Maainimesed võtsid preestreid ikka suure aupaklikkusega vastu ning tahtsid et nood talude vilja, loomi ja esemeid palvetega pühitseks. Isegi heinakuhja, millel jesuiit külaskäigu ajal lebanud oli, olevat nad hoolikalt ülejäänud heinast lahutanud ning võrdsete osadena kariloomadele jaganud.

1611. aastal õnnestus jesuiitidel taaselustada ka koolitegevus, kusjuures õpilased olid peamiselt garnisoni sõjaväelaste lapsed - linnakodanikud ei soovinud enda järelkasvu katoliku kooli panna ning luteri pastorid keelasid seda. 1615. aastal alustas taas tööd ka seminar, milles küll ei olnud nii palju kasvandikke kui sõja eel. Gümnaasium ei suutnud aga sõjajärgsetel aastatel areneda algastmest kõrgemat haridust andvaks kooliks. Siiski innustas see hiljem rootslasi rajama Tartusse protestantliku gümnaasiumi, et katoliiklike suundumusi neutraliseerida. See valmistas linna aga omakorda ette 1632. aastal Tartu Ülikooli sünniks, millele jesuiidid omamoodi väga kaudselt vundamendi rajasid.

Helk, Vello. Jesuiidid Tartus. Tartu, 2003
Laur, Mati. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Tallinn, 1999


 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kivid
  • kool
  • nool
  • tulease