Eesti välispiirid keskajal

kaardile

1500


Keskaegne Liivimaa on esmajoones geograafiline mõiste. Siiski olid poliitiline ajalugu ja sotsiaalsed arengud selle territooriumil sarnased, nii et võib rääkida selle alade sisulisest kokkukuuluvusest. Kõnelda saab ainult Liivimaal tekkinud väikeste riigikeste - mida keskaja lõpul nimetati vahel Liivimaa konföderatsiooniks - ühistest välispiiridest. Seega ei ole selgesti määratletav näiteks Eesti lõunapiir, mis kujutas endast vaid etnilist piiri, mis halduses märkimisväärset osa ei mänginud. Arvatavasti ulatusid eestlaste asualad umbes sama kaugele lõunasse, kui need olid ulatunud ka muinasajal.

Kogu Liivimaa lõuna- ja kagupiir oli keskaja vältel suuresti konkreetselt määratlemata piiridega ala, kus toimus konstantne võitlus Saksa ordu ja leedulaste vahel. 14. sajandi alguseks suutis ordu vallutada või muul moel enda valdusesse saada Ida-Latgale, kus maade ja võimu pärast konkureerisid ordu, Polotski vürstiriik ja leedulased. 1277. aastal rajati sinna Dünaburgi linnus, mis paiknes tänapäeva Daugavpilsi linna lähistel, aga ordu ei suutnud end seal kindlustada ning leedulased vallutasid selle peagi. Alles 1312. a rajati see linnus lõplikult ning see oli ka ajahetk, mil keskaegne Liivimaa oli täielikult enda piirides vallutatud.

Liivimaa piirid olid aga väga ebakindad: lõunapiir kulges läbi metsaste ja hõredalt asustatud alade, kus kuni 15. sajandi alguseni valitses peaaegu pidev sõjaseisukord. Umbes samasugune olukord valitses ka tänapäeva Läti idapiiril - ka seal oli tegu hõredalt asustatud ning metsase maaga, kus oli täpse lineaarse piiri kokkuleppimine suuresti võimatu. Kuna see piirkond oli jõeorgusid pidi paremini seotud Pihkvamaaga, siis laienes sinna 14.-15. sajandil vene asustus.

Keskaegse Eesti idapiir põhines usutavasti üldjoontes muinasaegsetel võimu- ja omandisuhetel ning sai keskajal jooksul fikseeritud ka konkreetsete lepingutega, kinnitatud tavadega ning kindlustatud linnustega. Argielus jäi idapiir eri paigus eri laiusega vahevööndiks - näiteks Kagu-Eesti talupoegadel oli õigusi Pihkva metsades - aga lepingutes märgiti see üpris üksikasjalikult. Kuna riigi territooriumi määrasid tema kogukonnad, siis ei erinenud riigipiir oluliselt kogukonnapiirist, kusjuures kogukondade riigikuuluvus väljendus esmajoones selle kaudu, millise isanda heaks kanti koormisi.

Eesti ala idapiir kulges joonel Narva jõgi - Peipsi järv - Võhandu suue - Mädajõgi - Piusa jõgi - Meeksi osa - Pedetsi jõgi. See jäi tegelikult suuresti muutumatuks 20. sajandi teise kümnendini. Keskajal olid selle lõigud fikseeritud erineva rangusega: kõige kindlamalt oli piir kindlaks määratud Narva jõe lõigus: hiliskeskajal hakati näiteks arvestama jõe poolitamist piki kiireima voolu joont. Tartu piiskopi lepingutes piirduti aga sel perioodil veel terminiga „vana piir", mida kindlalt fikseerimata. Seal oli Setumaa näol tegu selgesti Pihkva võimu alla kuuluva piirkonnaga. Setude ja vadjalaste eristumises eestlastest võib määrava tegurina näha just poliitilise piiri lahutavat rolli: keelte eraldusjoon ning seega ühtlasi ka kommunikatsioonipiir kulges riigipiiriga võrreldes kaugemalt ida poolt.

 

Eesti ajaloo atlas. Tallinn, 2006
Kruus, Hans. (toim.) Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu, 1937
Selart, Anti. Eesti idapiir keskajal. Tartu, 1998

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool