Eesti lõunapiiri fikseerimine

kaardile

juuli 1920


Probleeme tekitas ka Eesti ja Läti vahelise piiri paika panemine. Kuigi esialgu jäi Eestimaa kubermangu lõunapiiriks Pärnu, Viljandi ja Võru maakondade piir, oli tulevikus ette nähtud, et moodustatakse mõlema kubermangu esindajatest segakomisjon, kes peaks selgeks tegema, millised külad peaks kuuluma millisele riigile. See komisjon alustas tööd 1917. aasta sügisel, ning peagi muutus teravaks Valga linna kuuluvuse küsimus - mõlemad osapooled väitsid, et nende rahvast elab linnas rohkem, kumbki riik leidis, et just nemad peavad linna majandust üleval ja raudteesõlm on neile oluline. Lisaks oli Valga tähtsaks kultuurikeskuseks nii eestlaste kui lätlaste jaoks.

Ei enamlaste, Saksa okupatsiooni ega Vabadussõja ajal ei omanud Eesti-Läti piiri markeerimine tähtsust. Alles 1918. aasta jaanuaris muutus aktuaalseks, kuhu Eesti Vabariigi piir tuleks tõmmata. Esimene võimalus midagi saavutada tekkis 18. veebruaril, mil Tallinnas kirjutati alla Eesti-Läti lepingule, mis käsitles esmajoones Läti rahvuslike väeosade loomist Eesti pinnal. Eesti pool kohustus mobiliseerima Eesti pinnal elavaid lätlasi, koguma nad kokku, varustama ja välja õpetama ning koondama nad iseseisvateks väeüksusteks, mis kuuluvad eestlaste ülemjuhatuse alla, aga keda võis kasutada ainult Läti territooriumil lahingute pidamiseks. Läti soostus kõik kulutused kinni maksma ja andis Eesti valitsusele loa võtta enda kätte Põhja-Läti territoorium, kuivõrd seda sõjaks vaja on. Lisaks pandi paika mõningad piirkonnad vaieldavatest aladest, mis pidid kuuluma Eestile: sealjuures ka Valga linn ja selle ümbruskonna vallad.

1920. aastast alates hakkas aga Läti ajakirjandus eestlasi süüdistama selles, et nad tahavad endale haarata suure osa lätlaste aladest. Eestlased üritasid lätlastest koosnevaid omavalitsusasutusi igati tõesti asjade juhtimisest kõrvale tõrjuda, eriti Valga linnas. Märtsi alguseks hakkas Läti ajakirjandus õhutama väikest sõda Eesti vastu, et eestlaste väed piiri taha ajada. Ka Eesti ajakirjandus süüdistas lätlasi kuritegudes. Viimased hakkasid saatma väeosasid piiri poole, et näidata, et nad on valmis sõjaks. Vägede ülemjuhataja kindral Laidoner tõdes, et ta ei usu, et Läti sõda tahab, aga nentis samas, et eestlased sellest ära ka ei ütle.

Tegelikkuses polnud kumbki pool huvitatud lahingute alustamisest ja sekkusid Antanti jõud, nii et piiritüli vahekohtunikuks sai Briti kolonel Tallents. Kokku pandi komisjon, kes pidi vaidlusaluste piirkondade kuuluvuse määramiseks lähtuma esiteks elanikkonna rahvusest ja teises järgus ajaloolistest traditsioonidest. 1920. aasta aprilli alguses alustas see komisjon ka tööd. Selle kogutud andmete põhjal teatas Tallents 1. juulil 1920. aastal, et Valga linn jagatakse kaheks osaks: suurem osa läks eestlastele, väiksem Lätile. Jagati ära ka raudteesõlm - laiarööpaline Eestile, kitsarööpaline Lätile - ning vaidlusalused vallad. Leping allkirjastati aga alles 1923. aastal pärast mitmeid proteste mõlema osapoole suust.

 

Eesti ajaloo atlas. Tallinn, 2006
Vahtre, Sulev. (toim.) Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool