EKP nõukogude perioodi alguses

kaardile

1945

EKP (või kuni 1952. aastani EK(b)P) liikmeskond jagunes liikmeteks ja liikmekandidaatideks. Sõja lõpul moodustasid partei eelkõige tagalast või koos armeega Eestisse tulnud kommunistid. Kui 1945. aasta alguses oli EKP liikmeid 2409, siis 1953. aasta alguseks juba 21 173, kusjuures põhiline juurdekasv tuli demobiliseeritute ja Eestisse suunatute arvelt. Aastatel 1945-53 võeti parteisse keskmiselt 1275 uut liiget aastast, 1954-58 juba 2000.

1940. aastatel oli EKP eelkõige mitte-eestlaste partei, kusjuures ligi pool eesti rahvusest parteiliikmetest olid Venemaa eestlased. Kohalike eestlaste osakaal hakkas märkimisväärselt suurenema 1950. aastatel, mis viis selleni, et 1960. aastate alguseks jagunesid eestlased ja muulased parti liikmeskonnas põhimõtteliselt pooleks. EKP oli ka suuresti meeste partei: 1945. aastal olid selle liikmetest vaid viiendik naised. Samuti oli parteiliikmete vanus sõjajärgsel ajal suhteliselt madal: 1945. aastal moodustasid alla 40-aastased kolmveerandi liikmeskonnast.

Sõjajärgse EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm (pildil) tõstatas eesti ja vene keele oskuse vajaduse juba 1944. aasta lõpus. Karotamme ettepanekul kohustati eesti keelt õppima nii mujalt Nõukogude Liidust Eestisse saabunud umbkeelseid venelasi kui ka võõrsilt saabunud väga erineva eesti keele oskusega eestlasi. Kohalikke eestlasi kohustati samavõrra õppima vene keelt. Mööda NSV Liitu ringi rändavale vene nomenklatuurile ei meeldinud aga Karotamme seisukoht keeleküsimuses, nagu ka tõik, et viimane esines EK(b)P Keskkomitee pleenumitel eesti keeles.

Enamik sõjajärgsetest kommunistidest olid mitmesugused funktsionäärid, kes töötasid juhtivatel kohtadel partei- ja riigivõimuorganites, ettevõtetes kolhoosides ja sovhoosides. Tollane EKP oli seega esijoones aparaadipartei. Selle liikmeskonda iseloomustas madal haridustase: ligi 2/3 parteilastest olid alg- või mittetäieliku keskharidusega. Kõrgharidusega kommuniste oli vaevalt 8-9% partei liikmetest. Edaspidi hakkas nende haridustase siiski jõudsasti kasvama ning tõusis haritlaskonna osatähtsus.

Partei liikmeskonna sotsiaalse koosseisu reguleerimine oli võimude tähelepaneliku kontrolli alla, sest tegemist pidi ikkagi olema tööliste parteiga. Pidevalt oli probleemiks tööliste ja teenistujate õige suhtarvu säilitamine. Kui parteisse vastuvõtmisel eelistati töölisi ja teenistujaid, siis soovijaid oli hoopis rohkem haritlaste hulgas. Sõjajärgsete aastate iseloomulikuimaks jooneks oli parteikaadri pidev puhastamine, mis eriti tuntavaks muutus 1940. aastate teisel poolel, mil jõudis haripunkti võitlus „kodanliku natsionalismiga".

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. II osa, 1940-1960. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2005

Foto: http://riigi.arhiiv.ee/est/vaata-valjapanekut-6/

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • näitus
  • nool
  • politsei
  • relikt