Omavalitsus

kaardile

1320

Linn moodustus algselt ühise vande andnud kodanike liidu baasil, mille eesmärk oli kaitsta selle liikmete õigusi ja kindlustada rahu. Kui linn võis varajases arengujärgus toimida inimühendusena, kus otsustavaks siseelu kujundavaks institutsiooniks oli kõigi kodanike üldkoosolek, siis üsna pea tekkis vajadus omavalitsust korraldava asutuse järele. Keskaegne linn moodustas seega omavalitsusliku kogukonna, aga kodanikustaatus ei kindlustanud veel õigust osaleda linna valitsemises. Tegelikkuses oli linnakogukonna eesotsas linnanõukogu ehk magistraat, kuhu kulusid enamasti rikkad kaupmehed. Saksa keeles tähistas seda nõukogu sõna Rat, millest on tulnud ka eestikeelne linnanõukogu nimetus „raad“.

Raeliikmeteks olid tavaliselt rikkad kaupmehed ehk patriitsid, kes polnud valitud mitte kodanikkonna poolt, vaid kes otsustasid enda koosseisu üle ise, valides jõukate kodanike seast raehärrasid, kui selleks vajadus tekkis. Raehärrad pidid endale kindlustama oma sissetulekut, sest rae liikmeks olemise eest nelie palka ei makstud. Nii jäid raehärradena domineerima jõukad linnakodanikud. Tavaliselt on rõhutatud rae ülemuslikkust linna valitsemisel: oma liikmeid ise valides ja kodanikelt kuulekust nõudes, toimis raad kui korporatiivne valitseja. Siiski rõhutatakse, et hoolimata rae tähtsast rollist igapäevases elukorralduses jäi arusaam kodanikkonnast kui ülima võimu allikast linnas ka hiliskeskajal püsima.

Rael lasus kohustus „valitseda targalt“ ehk tähtsamates küsimustes alati kogukonnaga nõu pidades. Linnakodanike tahte väljaselgitamine polnud tavaliselt küll rae esmane soov, aga selleks, et linnas rahu kestma jääks, pidid kodanike ja rae tahted olema sarnased – konsensuse kadumine tõi kaasa rahutused. Liivimaa linnades suuremaid konflikte ei puhkenud, kuigi tõsiseid rae ja kodanike vahelisi hõõrumisi tuli siiski ette. Hoolimata oligarhilisest valitsemiskorrast oldi keskajal siiski teatud määral tundlik korruptsiooni suhtes. Lübecki õiguse järgi ei tohtinud raehärrad näiteks linna või kohut puudutavates asjades võtta vastu kingitusi (lubatud oli vaid toop veini) ja keelatud oli lähisugulaste samaaegne istumine raes.

Pildil: Tallinna raekoda

Riia õigus nägi rae suuruseks ette Kristuse jüngrite järgi 12 meest, ka Tallinnas oli rae suurus ideaalis sama. Väikelinnades oli raeliikmeid tavaliselt küll vähem. Korraga istus suurlinnades ametis siiski vaid 12 meest, kes aasta möödudes vahetati teise tosina raehärrade vastu. See oli vajalik selleks, et raehärrad, kes olid samaaegselt reeglina ka suurkaupmehed, saaks korraldada enda majanduslikke ettevõtmisi. Hiliskeskajal loobuti siiski rae vahetamise kombest, kuna raeliikmetest suurkaupmehed olid arendanud välja arenenuma praktika kaubatehingute sõlmimiseks ning ei pidanud enam pikka aega linnast eemal viibima. 16. sajandil kinnistus Tallinna rae suruseks 14 raehärrat ja 4 rae juhtivat liiget bürgermeistrit.

 

Pildid

http://www.7is7.com/otto/estonia/tallinn_townhall-snow.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline