Õigus ja kohus

kaardile

1360

Esialgu oli linna kohtupidajaks maahärra võimu kohapeal kehtestav foogt. Aja jooksul tekkinud kontroll foogi nimetamise üle oli aga suurenevad linnaautonoomia märgiks. 13. sajandi lõpuks oli see privileeg juba üsna tavaline ning linnas läks põhimõtteliselt kõrgema astme kohtu funktsioon rae kätte. Maahärrad säilitasid siiski mitmel pool väikelinnades endale mitmeid õigusi, näiteks otsustamises surmanuhtluse üle. Samuti reserveerisid nad endale mingi osa kohtupidamiselt laekuvatest tuludest. Suuremates linnades jäid siiski kohtutulud raele ning olid üheks oluliseks sissetulekuallikaks. Rae kohtuvõim kehtis ka linnasarases, aga samas ei laienenud see tavaliselt linnas elavatele vaimulikele ja aadlikele.

Foogti kohus koosnes algselt ainult foogtist endast ja õigust mõisteti kas raekojas või raekoja platsil. Hiljem täienes näiteks Tallinna alamkohtu koosseis veel alamfoogti ja kirjutaja näol. Rae käsutuses olid veel timukas ja püttel, kes ühendas endast kohtukäskjala, korravalvuri ja vangimajapidaja ametit. Foogt ja tema abilised hoolitsesid esimesena linnas rahu ja korra jooksva tagamise eest, milleks oli oluline vältida konflikide eskaleerumist ulatuslikumateks rahutusteks. Kohtumõistmise protsess algas süüdistuse tõstmisega – foogtile tuli esitada kaebus mingi kuriteo kordasaatmise kohta. Süüdistatavat võisid aidata kogukonna lugupeetumate liikmete vanded tema toetuseks – vannetel usuti olevat maagilist võimu.

Kodifitseeritud õiguse järgi on meile teada, et peamisteks kohtutöö valdkondadeks olid pärimise, abiellumise ja eestkostega seotud varalised suheted, eriti seoses kinnisvaraga, millega seostuvatele küsimustele on seadustes pööratud üksikasjalikku tähelepanu. Muud suured kohtutöö valdkonnad olid vargused ja röövimised ning varastatud kauba müümine ja pettus. Tegeleti ka eksimustega moraali vastu, näiteks kahenaisepidamise või abiellurikkumise juhtumitega. Moraali valdkonda reguleerisid lisaks veel eraldi rõiva- ja luksusemäärused. Palju tuli ette ka lööminguid, haavamisi ja tapmisi, kuna keskajal võisid ka lihtsate sõneluste tagajärjed osutuda veristeks.

Pildil: Avaliku häbistamise karistuse praktika taaskehastamine Tallinna keskaja festivalil

Foogt langetas kohtuotsuseid enamasti ise, aga vahel on kasutatud ka kaasistujaid. Karistusena määrati tavaliselt rahatrahv, tihti olid esindatud ka avalik häbistamine, ihunuhtlus, pagendus või hukkamine. Vangis pidamist keskaegne õigussüsteem karistusena ei tundnud. Teolt tabatu karistus oli reeglina rangem, kuid need, kel õnnestus pageda, kuulutati kiiresti lindpriideks. Edasise vägivalla ohjeldamiseks anti vahel rae poolt süüdlastele turvet, et ära hoida kättemaksu kannatanu lähedaste poolt. Foogti otsuse võis edasi kaevata raele. Tallinna puhul oli järgmiseks apellatsiooniinstantsiks omakorda emalinna Lübecki raad, teised Lübecki õigusele alluvad linnad võisid otsuseid edasi kaevata Tallinna raele. Riia õigusruumis oli põhimõtteliselt võimalik apelleerida Riiga.

 

Pildid:

http://2.bp.blogspot.com/_1Cmx0DkUlEo/TDiM9FazlfI/AAAAAAAAAXM/oB6L9IMHSL4/s1600/pettur.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline