Tööalad

kaardile

1430

Keskaegse Liivimaa linnades oli võrdlemisi spetsialiseerunud käsitööharu metallitöötlemine – 15. sajandi Tallinna allikates on nimetatud kokku üle 15 metallieriala. Võrreldes Lääne- ja Kesk-Euroopa linnadega, oli Eesti alal spetsialiseerumine aga märksa vähem arenenud: nt Kölnis oli juba 14. sajandil esindatud 43 erinevat sepatöö ala. Pealegi puudusid Tallinnas nii mõnegi eriala vahel kindlad piirid ja sama meiser tegi mitmekesiseid töid. Väikelinnades oli metallitöötlejate eristumine kindla valdkonnaga tegelejateks veelgi hägusem. Seppade sekka kuulusid keskaegses linnas näiteks jämesepad, kes meisterdasid suuremaid esemeid ning tööriistu, relvasepad, turvisesepad, peensepad, kes valmistasid lukke ja hingi. Neile lisaks töötas Tallinnas tinavalajaid, vaskseppasid ja kõige prestiižemaid käsitöölisi – kullaseppi.

Ehitusega seotud erialadest olid tähtsaimad müürsepad ning kivi- ja kujuraidurid. Esimesed tegelesid peamiselt müüride, aga ka ahjude ehitusega, viimased tahusid portaale, piilareid, aknaraame, treppe ja põrandaplaate. Hiljemalt 15. sajandi keskpaigaks moodustasid Tallinnas omaette eriala ka kivikatusepanijad. Suur nõudmine oli ka puuseppade järele, kes püsititasid puitehitisi ja puitkonstruktsioone kiviehitistesse. Nii kivi- kui puuseppade seas oli tihti ka eestlasi. Vanimate ametite sekka linnas kuulus ka rätsepa oma – nende tsunft oli Tallinnas ka esimene, mis sai enda põhikirja. Linnades leidus seega loomulikult ka kangruid. Kohaliku kliima tõttu jagus tööd ka eraldi kasukseppadele. Linnades leidus alati ka arvukalt kingseppi, kes täitsid nii eritellimusi kui valmistasid jalatseid üldisemaks müügiks.

Linnaelanikkond vajas loomulikult ka süüa – suuremates linnades sealjuures väga suurtes kogustes. Seega oli üks auväärsemaid ameteid pagari oma. Nad küpsetasid nii nisuleiba kui rukki ja nisu segust valmistatud peenleiba, pidustuste puhul ka kooke, kringleid, piparkooke ja muid maiustusi. Linnades oli ka mitmeid lihunikke ning maine poolest neist madalamal asuvaid loomatapjaid, kes tegutsesid hügeeninõuete tõttu tapamajades, mis asusid ees- või äärelinnas. Müüdava liha kvaliteeti jälgiti sealjuues rangelt. Linlaste toidusedelisse kuulus ka kala, mida müüsid turul või sadamas kalurid ise või kalakaubitsejad. Viimased tegelesid ka kala soolamise ja kuivatamisega. Tähtsam roll oli kaluritel loomulikult mereäärsetes asulates ning jõgede kallastel asuvates väikelinnade ning alevikes.

Eeskätt tähtsamad sadamalinnad – aga ka väiksemad asulad – vajasid suurel arvul kaubandusega seotud abitöölisi: mündrikke, voorimehi ja kandjaid, kes olid samuti organiseerunud tsunftidesse. Mündrike ehk sadama paadimeeste ülesanne oli kaupade maale ja laevale vedamine, voorimehed transportisid kaupu maateid pidi – vastavalt aastaajale kas vankri või reega. Mõlema ameti esindajate seas oli väga palju eestlasi. Linnades elas ka kandjaid, kes tegid rasket kehalist tööd: lossisid laevu, tassisid kaupu ja vinnasid neid tõsteseadeldiste abil majade pööniguile. Ilmselt kehalise vastupidavuse tõttu kasutas raad neid tihti ka avaliku korra tagamisel. Arvukalt leidus ka lihttööde tegijaid – näiteks hooajaliselt linnas vajalikke ehitajaid, kes tegid hoonete rajamisel lihtsamaid töid.

Pildil: Keskaegsed kivitahujad, kandjad, müürsepad ja teiste ehitusega seotud erialade esindajad

Pildid:

http://higherrevelations.files.wordpress.com/2012/01/medieval-stoners.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline