"Sakslased" ja "mittesakslased"

kaardile

1450

Keskaegse Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus „sakslasteks“ (deutsch, dudesch) ja „mittesakslasteks“ (un-dudesch, undeutsch). Esimesed olid staatuselt kõrgem ja arvult vähemuses rühm, viimasteks nimetati 15.-16. sajandil eeskätt kohalikke põliskeeli kõnelevaid inimesi (eestlasi, liivlasi, lätlasi), esmajoones talupoegi. Sõne „undeutsch“ on Liivimaa keskaegses kõnepruugis aga tegelikult mitmetähenduslik. Tavatähenduse – talupojad – kõrval on väljend tähendanud ka tõepoolest kõiki mitte-sakslasi. Sõna pole halvustava kõrvaltähenduseta, aga see oli omaaegses argikasutuses tegelikult hinnanguliselt neutraalne. Samal ajal oli 13. sajandil selgesti kasutusel ka sõna „eestlane“.

Eristus „sakslane“ ja „mittesakslane“ polnud aga esmajoones etniline. Nende terminite kasutuses olid etniline ja sotsiaalne jaotus omavahel põimunud moel, mida eesti keeles väljendab etümoloogiliselt „saksidest“ tuletatud sõnade paar „sakslane“ ja „saks“. Tuleb rõhutada, et keskajal polnud rahvus pelgalt mitte etniline kogukond, vaid eelkõige õiguskogukond. Seega võis liikumine sotsiaalsel redelil kaasa tuua liikumise ühest kogukonnast teise. Liivimaa linnade õiguslik korraldus oli sisse toodud ning sarnane teiste hansalinnade omadega, mis andis eelised sisserändavale elanikegrupile. Seetõtu hakati alates 14. sajandist üha enam piirama mittesakslaste pääsemist linnade parematesse ametitesse.

Kuid sellise diskrimineerimise tagamaaks oli selgesti õiguslik ja sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus – vaatamata tõsiasjale, et seda väljendati etniliste terminitega. Mittesakslaste alaväärsus tulenes nende talupojaseisusest ja nende peetud väheauväärsetest või lausa aututest ametitest – näiteks timuka või hoora elukutsest. Tsunftide põhikirjadesse ilmunud keelus mittesakslaste liikmeksvõtmisele kehtisid eeskätt maalt tulnud inimeste suhtes ega puudutanud tihtipeale linnaeestlasi või -lätlasi. Kohalikel põlisrahvastel polnud seega karjääri tegemine välistatud. Samas on selge, et sotsiaalne tõus tähendas ka saksastumist – orienteerumist ülemkihtide elulaadile ja üleminekut nende õiguskogukonda, kus asju aeti (alam-)saksa keeles, kuid seda ei vaadeldud natsionaalse või etnilise identiteedi muutusena, vaid eeskätt sotsiaalse staatuse teisenemisena, millega kaasnes ka keeleline ümberorienteerumine.

13. sajandil olid „mittesakslased“ olnud linnades põhimõtteliselt võrdsed sakslastega, aga järgnevate sajandite vältel olukord pingestus. Tihti oli piiratud näiteks mittesakslaste pärandmisõigus. Sotsiaalsete vaheseinte jäigastumine – suletud tsunftide teke, sõltuvate talupoegade tõrjumine linnadest, aututeks peetavate inimeste hulga kasv – oli keskaja lõpusajandeil üleeuroopaline nähtus ja ei seisne sisserännanute ja Liivimaa põlisrahvaste konfliktis. Samas oli nii mittesaksa õiguskorra all elavaid eestlasi kui kultuuriliselt saksastunud etnilisi eestlasi Liivimaa linnades ka hiliskeskajal. 1538. aastal oli neid Tallinnas 40% – samas on selge, et eestlaste suurem enamus kuulus vaesematesse ühiskonnakihtidesse.

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline