Relvastatud vastupanuliikumine

kaardile

november 1947

Rahvuslik liikumine oli Saksa okupatsiooni ajal omandanud järjepidavuse ja kindla struktuuri ning selle juhid olid harjunud koos tegutsema. Olid isegi sõlmitud kontaktid välismaal tegutsevate Eesti diplomaatidega ning nende vahendusel ka lääneriikide luureteenistustega. Nõukogude võimus seadsid juba 1944. aasta lõpul okupantide vastu sissisõda pidanud metsavendade ja teiste rahvuslike tegutsejate vastu ülekaaluka sõjalise jõu, millega kaasnes ka läbimõeldud poliitika. Tõsidusest, millega Moskva rahvusliku vastupanu vastu astus, annab tunnistust seik, et Leedus pandi vastupanuliikumise operatsioonide eest vastutama Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari Lavrenti Beria asetäitja Sergei Kruglov isiklikult.

Nõukogude võimule oli suurimaks probleemiks metsavennad: end metsas varjavad mehed ja naised, kes võitlesid okupatsioonijõdudega nii poliitiliste kui sõjaliste vahenditega. Nende arvuks võib Eesti pidada vähemalt 30 000 inimest. Relvastatud vastupanuliikumise jõulise etapi juhatasid sisse 1945. aasta suvel korraldatud rünnakud julgeolekutöötajate, väiksemate sõjaväeüksuste ja kohalike kommunistide vastu. Metsavennad teostasid ka diversioone raudteedel, lõhkusid sideliine ja sildasid. Üsna tihti ründasid nad vangide konvoisid, vahel ka vangilaagreid. Metsavennad sooritasid terrorirünnakuid ka suuremate keskuste vastu ja tapsid vahel kohaliku nõukogude aktiivi. Enda varude täiendamiseks rünnati tihti kauplusi ning kauba- ja rahasaadetisi. Hoiduti ründamast eraomandit – sihtmärgiks olid Nõukogude võimud.

Metsavendade seas oli nii suuri, 50-60 mehest koosnevaid rühmi, kui ka ühe- või kahekaupa oma kodutalu lähedal punkris või isegi oma kodu keldris redutavaid inimesi. Mõned abielupaarid või väikesed salgad ringlesid ühe tuttava juurest teise juurde, jäämata ühte kohta kauemaks kui paariks nädalaks. Suur osa elanikkonnast toetas ja varustas nii üksikuid põgenikke kui ka partisanisalku. Mõned metsavennad tulid ka võltsitud paberitega linnadesse, et luuret teha või korraldada passiivset vastupanu. Paljud pöördusid vahepeal tagasi ka tsiviilellu, nii et metsavennaaja keskmine kestus oli vast kaks aastat. Selle aja jooksul tuli elada primitiivsetes tingimustes. Algselt elati peamiselt heineküünides, peagi vahetati need onnide vastu ning hiljem paikneti ümber maa-alustasse punkritesse.

Arstiabi puudumine tegi aga punkrites iga haiguse surmavaks ja kui enne 1949. aasta küüditamist ning kolhooside rajamise läbisurumist said metsavennad elanikkonnalt riideid ja toiduaineid, siis pärast sundkollektiviseerimist jäi toetus relvastatud salkadele märksa väiksemaks. Algselt kasutati sakslaste poolt maha jäetud relvi, aga nende laskemoon lõppes peagi otsa ning 1948. aastaks mindi üle nõukogude relvadele. 1949. aasta kevadeks olid julgeolekuorganid jaganud relvastatud vastupanule nii tugevaid hoope, et selle jõud hakkas nõrkema. Vastasseis muutusid metsavendade kahjuks järjest ebavõrdsemaks ning ka lootus Lääne abile hakkas raugema. 1949. aasta küüditamise ajal muutusid partisanid aktiivsemaks, aga 1950. aastate alguses rauges nende tõsine vastupanu lõplikult.

 

Pildid:

http://www.estonica.org/media/files/images/77/775433107643-1953_metsavennad-laskeharju_jpg_800x800_q100.jpg


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool