Kultuurielu

kaardile

juuli 1951

Kunst ja kirjandus olid stalinistlikus Nõukogude Liidus kuulutatud ideoloogilise võitluse eesliiniks (sotsialismi eest ja kapitalistliku imperialismi vastu). Teos ei saanud olla näiteks „lihtsalt“ taies, vaid vastavalt „parteilisuse“ printsiibile pidi olema kas proletaarne või kodanlik, kus juures viimase viljelemine võrdus kuriteoga. Nii kirjanduses, teatris kui kujutavas kunstis oli ainuõigeks žanriks kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas terve rea jäikade kaanonite järgimist. Oluline oli näiteks rõhutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat rolli ühiskonna ja vene rahva progressiivset panust maailma ja Eesti ajalukku. Tähtis oli ka Stalini isikukultus, tema kujutamine targa ja helde juhi ja õpetajana, kes pidi auväärselt jätkama marksislik-leninistliku õpetuse kohaselt sotsialismi ülesehitamist.

Eesti sõjajärgne muusikaelu toetus vanadele jõududele: Aurtus Kapp ja Heino Eller jätkasid sümfooniliste teoste loomist, Eugen kapp kirjutas oopereid. Populaarseks muutus Raimond Valgre lüüriline laululooming. Džäss sattus aga stalinismi ajal põlu alla, saksofon kuulutati lausa „nõukogudevaenulikuks“ pilliks. ENSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor (RAM) esindas aga eesti muusikat paljudes maailma maades. Koori etteotsa jäi ligi 50 aastaks Gustav Ernesaks, kellest kujunes ka laulupidude üldjuht. Ernesaksast sai peagi rahvuslik sümbol ja legendaarne helilooja, kelle taktikepi all kinnistas lauldes oma rahvustunnet suur osa eestlastest. Lydia Koidule sõnadele loodud Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm“ sai Nõukogude perioodil lausa mitteametlikuks rahvushümniks.

Sõjajärgsetel aastatel jagunes kunstnikud kahe leeri: osad üritasid jätkata „Pallase“ maalilise ja rõõmsameelse laadi juures, teised üritasid aga vastu tulla partei ja valitsuse ootustele. 1940. aastatel põimus sotsialistliku realismi kohaselt loodud maalis veel naturalistlik nokitsemine klassitsismilt laenatud ilutsemisega. Arhitektuuris möödusid 1940. aastate viimane pool ja 1950. aastate algus toretseva ja mänglevaid detaile kasutava esindusarhitektuuri tähe all, mis pidi kuulutama uue ühiskonnakorralduse võitu ja ülevust. Välja vahetati aga välja ka teatrite senine juhtkond: Ants Lauter naases Nõukogude Liidu tagalast „Estoniasse“ peanäitejuhiks, Kaarel Ird nimetati „Vanemuise“ peanäitejuhiks ning Priit Põldroos sai Riikliku Draamateatri kunstiliseks juhiks ja direktoriks. 

Kommunistliku võimumasina sekkumine piirdus 1940. aastatel peamiselt range tsensuuriga ja sotsialistliku realismi pealesurumisega, aga 1950. aastate alguses langesid Eesti kirjanikest ja kunstnikest stalinistlike repressioonide ohviks isegi paljud seni režiimitruud ja teenekad autorid. Rünnaku alla sattusid mitmed Eesti Vabariigi perioodil tegutsenud kultuuriinimesed, kes olid elanud sõjaeelses ühiskonnas ja ei saanud seega olla täiesti „nõukogude inimesed“. Keelustati apoliitiline maal, ainuvalitsevaks sai lavastatud kompositsiooniga temaatiline maal, mis vastas kõigile sotsialistliku realismi nõuetele. Autorid pidid õppima kirjutama poliitiliselt laitmatuid näidendeid ning filmikäsikirju.

Pildid:

http://www.museumsinmotion.net/images/73015Karrus.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool