Madisepäeva lahingu algus

Sulge

Eestlased ründasid ristisõdijaid pooleldi ootamatult, kuid vihases võitluses õnnestus sissetungijatel eestlased taganema sundida. Halva positsiooni tõttu ei kasutatud vibusid.

Madisepäeva lahing algas 21. septembri keskpäeva paiku. Eestlaste strateegia ühtis seitsme aasta taguse Ümera lahinguga: eestlaste malev tormas ristisõdijatele kallale metsadest, hoolikalt valitud kohas. Üllatusmoment polnud aga sedavõrd mõjuv kui tookord, sest sissetungijate vägi oli juba teist päeva edasi marssinud vähemalt osalises lahingukorras.

Ristisõdijad korraldasid end kiiresti lahinguvalmidusse. Eestlaste esimese hoobi said sakslased ja latgalid. Kuna sõjaväed asusid teineteisele küllaltki lähedal, ei olnud võimalik lahingu alguses tavapäraselt kasutada laskerelvi, vibusid ja ambe.

Sakslasi tabas eestlaste hoogne rünnak, kuid pärast pikemat karmi võitlust õnnestus neil eestlaste lahingurivi murda ning põgenema sundida. Samal ajal pidasid sakalased ägedat lahingut lätlastega, keda võisid toetada ka mõned sakalased. Kuna eestlaste rinde keskosa olid sakslased läbi murdnud, asusid nad sakalasi kimbutama ka külgedelt. Niisuguses raskes olukorras ei jäänud ka neil üle muud kui taganeda.

Lahinguvälja kolmandas osas olid ridalased ning harjulased alguses üsna edukad tänu heiteodadele, mis liivlased kõigepealt taganema sundisid. Kuid selle asemel, et põgeneda, taandusid nad sakslaste juurde ning hakkasid koos nendega eestlasi jälitama. Liivlaste vastu suundunud eestlased aga sattusid täienduseks lahingusse saabunud sakslaste peale, kes ajasid eestlased lõpuks põgenema.

Allikad: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990

Evald Tõnisson, Jüri Selirand ja Artur Vassar. Kui Lembitu kutsus... Tallinn: Eesti Raamat, 1968                            

Allikas (pilt): A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tanneberg Eesti ajalugu I, Avita 1997, lk 49