Pätsi ja Laidoneri riigipööre, Vaikiva Ajastu algus

Sulge

12. märtsil, mõni aeg enne seda, kui uue põhiseaduse järgi pidanuks toimuma parlamendi ja riigivanema valimised, teostas riigivanem Konstantin Päts veretu sõjalise riigipöörde. Vabadussõjalaste liit suleti ja liikumine ise likvideeriti. Esialgu vangistati 500 vabadussõjalast, kellest juuniks jäeti vangi siiski vaid 70. Riigis kehtestati kaitseseisukord ning valitsus võttis enda kätte erakorralised meetmed.

Kaitsejõudude juhatajaks sai Johan Laidoner, kellele anti laiad volitused. 15. märtsil Riigikogu ees kõneledes väitis Päts, et Eesti rahvas on propagandast pimestatud ja haige ega suuda täita kõrgeima võimu kohuseid, mistõttu peab valitsus võtma mõneks ajaks kõrgeima võimu enda kätte. Esialgu kiitsid teised erakonnad selle heaks, sest nemadki olid kartnud vabadussõjalaste võimuletõusu.

Kuid 1934. aasta sügiseks olid asjaolud muutunud. Valitsus oli autoritaarset võimu üha enam kindlustanud: laiali saatnud mitmeid omavalitsusi, piiranud trükisõna vabadust ja edasi lükanud valimisi. Autokraatliku korralduse peamiseks elluviijaks sai Karl Einbund alates 1935 Kaarel Eenpalu), siseminister ja peaministri asetäitja. 7. septembril 1934 pikendati kaitseseisukorda veel aasta võrra. 2. oktoobril saatis Einbund Riigikogu laiali, misjärel see läks "vaikivasse olekusse". Ametlikult seda küll ei likvideeritud, kuid kokku ka enam ei kutsutud. 1935. aastal keelustati kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevus ning moodustati uus ühendus: Isamaaliit, mis polnud küll otseselt erakond, kuid koondas endas valitsevale võimule lojaalseid isikuid ning propageeris valitsevat võimu. Opositsioonilisi meeleolusid püüti igati vaigistada ning inimesi saadeti koguni maalt välja, osasid ka asumisele, näiteks Kihnu saarele.

1935. aasta lõpus tegid viimase katse Eesti olusid muuta vangist vabanenud vabadussõjalased. Nad esitasid uue põhiseaduse muutmise eelnõu, millega oleks kaitseseisukord lõpetatud ja demokraatlik riigikord taastatud. Kuid valitsus väitis, et kaitseseisukorra ajal on rahvahääletuse otsustamise õigus vaid riigivanemal ning nõnda osutus, et legaalsel teel võimulolijaid mõjutada ei saa. Seetõttu plaanisid vabadussõjalased relvastatud riigipööret, millega oleks arreteeritud juhtivad riigitegelased ning võim oleks läinud peamiselt vabadussõjalastest koosneva Rahvuskongressi ning Ajutise Valitsuse kätte. Kuid Pätsi valitsus sai plaanist teada ning vabadussõjalaste juhid vahistati. Võimalik, et otsest riigipöördeplaani polnudki ja tegemist oli vaid poliitilise lavastusega, et ohtlikke opositsionääre kõrvaldada. Seejärel oli Pätsi autoritaarse valitsuse positsioon Eestis lõplikult kindlustunud.

Allikas: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk-d 92-97.