Haapsalu Nõukogude perioodil

Sulge

Teise maailmasõja järel kaotas Haapsalu enda tähtsuse kuurortlinnana, pärast Eesti okupeerimist korraldati sealne sanatoorne tegevus ümber Nõukogude seaduste järgi. Laiendati juba Eesti Vabariigi ajal rajatud ja praegugi edukalt tegutsevat sanatooriumi „Laine" (Fotol: postkaart sanatooriumist), kuhu saabusid ravialused kogu NSV Liidust. Kiiresti kasvas Haapsalu rahvaarv, ületades 1980. aastate lõpul 15 000 inimese piiri. Perifeerne asukoht ning oluliste tööstuskeskuste puudumine tõi okupatsiooniperioodil aga suuresti kaasa ääremaastumise. Linna lähedal asusid ka Nõukogude sõjaväebaasid ning keelutsoonid, mis mõjusid eemaletõukavalt.

Nagu kogu okupeeritud Eestis, said ka Haapsalus mitmed tänavad uued propagandistlikud nimed, mis „sobisid sotsialistlikusse ühiskonda". 1950. aasta administratiiv-territoriaalse jaotuse reformiga sai Haapsalust kohaliku rajooni keskus.

1950. aastal avati Haapsalus Eesti esimene laiekraankino ja alates 1978. aastast tegutseb linnas harrastusteater „Randlane". 1950. aastate lõpul alustati ka piiskopilinnuse müüride konserveerimist ning 1970. aastatel võeti ette ka ulatuslikum restaureerimine. 1975. aastal avati linna uus kultuurimaja. 1970.-80. aastatel toimus kiire ehitustegevus, mille käigus rajati uusi kortermajadest koosnevaid elamurajoone ja laiendati linna mandri suunas, kaugemale keskaegsest piiskopilinnuse alast.

XX sajandi kroonika: Eesti ja maailm. II osa, 1940-1960. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2002
XX sajandi kroonika: Eesti ja maailm. III osa, 1960-1980. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2002
http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=212&Itemid=381